Meistriportree: Nestor Ljutjuk imetleb plahvatust, mis võib tekkida kohtumise tagajärjel

2019. aastal oli Esna Galeriis eksponeeritud näitus "Meisterlikkuse ajatus", kus vaataja sai tutvuda Nestor Ljutjuki originaalgraafikaga raamatust "Poeetiline Punane Raamat" (2018). Avaldame meistri portree.
Vestluste põhjal kirja pannud Aija Sakova.


Nestor Ljutjuk (1982) on kasvanud Lasnamäel, kahe kunstnikust vanemate noorema pojana. Tema ema on eesti moekunstnik Lena Ljutjuk ja isa ukrainlasest kunstnik Anatoli Ljutjuk, kes tuli 1970. aastatel Eestisse õppima ja elama. Isa Anatoli ehitas üles Tallinna Vanalinnas Laboratooriumi tänaval asuva Ukraina Kultuurikeskuse, mille juurde Nestor lõi hiljem paberi-, trüki- ja kalligraafia töökoja Labora.

Nestor ise on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia graafika eriala, kus ta õppis graafiku ja maalikunstniku Jarõna Ilo käe all. EKA õpingute ajale eelnes ka Tallinna laste kunstikool. Samuti on ta õppinud ka Georg Otsa nimelises muusikakoolis. „Mulle meeldis kitarri mängida,“ ütleb Nestor, „aga selle peale ei öelnud keegi, et minust saab muusik“. Tema joonistused aga tekitasid teistes juba varakult seda reaktsiooni.

Nii tõdebki Nestor, et ehk on sellel, et temast sai just kunstnik ja mitte muusik, suur osatähtsus juhusel või saatusel. „Ma arvan, et palju asju elus on mu juurde tulnud. Mu isa Anatoli on olnud suur eeskuju ja mootor. Tema mõjub kui plahvatus, temaga koos hakkavad asjad juhtuma.“

Kunstnikuna tunneb Nestor end justkui kahe pooluse vahel: „Ühelt poolt on mul sageli tšehhovlik tunne: kas ja miks seda kõike üldse on vaja, kas minu loodut on vaja? Teisalt valdab mind tegutsema asudes ka hasart, kas ettevõtmine õnnestub või mitte. Näiteks ülikooli ajal, kui pidime joonistama modelle, siis valmistusin selleks alati põhjalikult. Mul oli enne joonistama asumist viis või isegi kümme teritatud pliiatsit, et teritamisele joonistamise ajal mitte aega kulutada.“ Hasart tekib Nestori sõnul sellest, kuidas kiirelt mööduv hetk paberile püüda, see jäädvustada. „See võib õnnestuda või ka mitte. Võib-olla on see võrreldav jahilkäiguga, ehkki ma ise muidugi ühtki looma maha lasta ei suudaks.“

Oma maalikunstnikust abikaasat Marat nimetab Nestor välk-inimeseks, sarnaseks isa Anatoliga. „Nad on sellised, kes ei kahtle kaua. Kui on idee, siis tuleb seda teostada.“ Sageli töötavad abikaasad ka koos. „Olen õppinud, et asjade õnnestumiseks, on alati hea, kui üks on see, kes asju juhib või otsustab.“

Labora töökojas, mida Nestor juhib, on alati mitmeid vabatahtlikke eri Euroopa paigust, kellele Nestor õpetab muuhulgas ka eesti keelt. Selleks et oma töökoda hästi juhtida, mis ei ole ju pelgalt töökoht, vaid keskkond asjade sündimiseks ja asjade loomiseks, on Nestor palju aega pühendanud ka erinevatele juhtimisalastele koolitustele. „Neist on ja ei ole ka abi. Ma ei usu sellesse, et raha inimesi motiveerib. Tegelikult see ei motiveeri. Säde tekib inimese silmisse hoopis millestki muust. Püüan sellest aru saada, mis see iga inimese puhul on.“

Kui uurida tähelepanelikumalt Nestori Poeetilise Punase Raamatu jaoks portreteeritud loomi, linde ja taimi, siis torkab silma, et ka need on just isikupärastena paberile püütud. Lilian Bristol ütleb, et Nestor ei ole jäädvustanud liiki kui sellist, vaid igat üksikut isendit. „Isegi kui ta neid päriselus konkreetselt sellistena kohanud ei pruugi olla, on iga isend isikupärane ja oma iseloomuga,“ lisab ta.

Eri kunstide olulisusest rääkides tõdeb Nestor, et on vahel tundnud end sisemiselt pigem muusiku kui kunstnikuna. „Küllap see tuleb sellest, et muusika on kõige universaalsem kunstivorm ja suudab inimest pisarateni liigutada. Samal ajal juhtub väga harva, et mõni maal võiks vaatajat selliselt puudutada. Ilmselt on nii, et minu sisend tuleb muusikast, aga minust väljub kunst.“

Sõltumata valdkonnast, kus tegutsetakse, peaks kunstnik või meister Nestori sõnul liikuma mingi täiuslikkuse ja tõe suunas. „Vaatajat ei huvita, kui palju töötunde, higi ja pisaraid on mingi töö taga, kuigi vahel võib ka töömahu nägemine, nt hästi detailsete joonistuse puhul, tekitada vaatajas tõelise vau-efekti. Kuid suurem eesmärk on siiski liikuda millegi sellise poole, mida suudab Arvo Pärt oma muusikas. Selles on lihtsuse ilu, selles on essents, kogu tema olemas. Selle taga on midagi plahvatuslikku, kirjeldamatut.“

Pärdi muusikale mõeldes lisab Nestor, et see on teda väga palju mõjutanud ja Pärt isikuna inspireerinud. „Tajun, et tema muusika taga on kogu tema enda teekond. Teekond selleni, et muusika oleks võimalikult puhas. Puhas kõigest. Mulle näib, et tema muusika loomine on ka teataval määral iseenda loomine ja kujundamine.“

Seepärast peab ka Nestor keskkonda enda ümber ääretult oluliseks, kuna see kujundab inimest, teeb temast selle, kes ta on. Niisamuti kujundavad inimest tema teod.

„Mõtlen näiteks argisituatsioonide peale. Olukorras, kus inimene vaatab televiisorit, on tal on tunne, et ta saab palju informatsiooni ja et toimub palju. Kuid tegelikult ei toimu ju midagi, ei füüsiliselt ega ka inimeses endas. Ta ei mõtle ega loo midagi. Aga kui inimene tõuseks tugitoolist, läheks korraks rõdule või õue, nuusutaks või katsuks mõnda taime, siis koheselt toimuks midagi. Inimese aju saaks aktiveeritud, siis toimuks piltlikult öeldes ajus plahvatus. See on omakorda vastupidine aju taandarenemisele, millega seisame paratamatult silmitsi, kui end liiga palju masinate kätte usaldame.“

Samal ajal on Nestor nõus ka sellega, et praeguse aja inimese üks põhilisi küsimusi on, kuidas selgitada välja, millised töölõike oleks rumal mitte masinatega teha ja millisel juhul on hädavajalik inimese aju ja tema loovuse rakendamine. „Küsimus on selles, kuidas inimesena mitte taandareneda?“

Elus on Nestor õppinud veel seda, et tuleb olla nii nõudlik kui ka leplik. „On üks oluline mõte, mida vahel endale meelde tuletan. Kui Sa oled juba rongis ja sõidad kuhugi, oled teel, siis ei ole vaja rongis sees enam jooksma. See tundub nii lihtne ja loogiline, kuid elus toimime ikka vahel vastupidi. Me mõtleme üle.“

Veel rõhutab Nestor seda, et on oluline seada endale väiksemad vahe-eesmärke, „Oluline on üks ettevõetud asi lõpuni teha ja lasta tekkida töökapitalil väiksemate projektide õnnestumisest. Samuti tuleb õppida tundma rõõmu oma õnnestumisest. Neid tähistada.“

Eelmine
Mara Ljutjuki „Mälu“ jõudis Esna Galeriisse

Vastused puuduvad

Email again: